Ajalugu

Pakri saared (Rågöarna) asuvad 2-3 km Paldiski linnast läänes, neid eraldab mandrist Kurkse väin ning Pakri poolsaarest Pakri laht. Saarte ja laidude kogupindala on 24,7 km². Huvitaval kombel on loode-kagu suunaliste pikerguste (mõlemad ca 6 x 2,5 km) saarte suurused nimedele vastupidised: Väike-Pakri pindala on 12,9 km² ja Suur-Pakri 11,6 km². Ilmselt oli väiksema saare Suur-Pakriks nimetamise põhjuseks tollane suurem elanike arv ja paremad põllumaad võrreldes teise saarega.
Lisaks kahele suurele saarele, kuulub siia ka kümmekond laidu ja kari, millest suuremad on Longrund (0,1 km²) ja Kappa (0,04 km²). Suur- ja Väike-Pakri saari eraldab 1,4-1,8 m sügavune väin ehk salm.

Pakri saared kuuluvad Paldiski linna koosseisu.

Millal esimesed rootslased Pakri saartele jõudsid ja kust nad saabusid, on täpsemalt teadmata. Pakri saarte rootsipärase nime ’Rogoy’ (Rukkisaar) leiame esmakordselt Taani kuninga kirjast, millega 1283. aastal kinnitati Padise kloostri valdused.
Pakri saartel laialt levinud pärimuse järgi tulid ümberasujad Rootsist Dalarnast, ajalooallikad ja keeleaines viitavad aga pigem Soome Uusimaa (Nyland) poole, kus Padise kloostril olid 14. sajandil suured maavaldused.

Suur-Pakri kirik 1930 Foto: P. Söderbäck

28. aprillil 1345 müüs Padise kloostri abt Nicolaus Suur-Pakri saare viiele rootslasele 34 marga hõbeda eest. Samal aastal ostis kolm rootslast 30 marga hõbeda eest Laoküla mõisa maad. Ostu-kirjades on märgitud, et uued omanikud kasutavad maad ”rootsi õiguse” (ius Svecicum) alusel. See tähendas eelkõige isiklikku vabadust, põlvest põlve edasi antavat asustusõigust ning kindlamalt fikseeritud makse.
Ka Väike-Pakrile asusid elama rootslased, kuid kirjalikku maaostulepingut neil polnud. Sellest tulenes kahe saare juriidilise staatuse vahe, mis omandas olulise tähenduse pärisorjusliku surve tugevnedes. Erinevalt Suur-Pakrist, mis oli üks Padise kloostri vakustest, kuulus Väike-Pakri ühes Pakri poolsaarega keskajal Keila ordumõisa juurde. 1622. aastal läänistas kuningas Gustav II Adolf Padise kloostri maad koos Suur-Pakri saarega Riia bürgermeister Thomas Rammile. 1628. aastal ostis Ramm Keila kroonumõisalt ka Väike-Pakri saare. Padise mõisaga jäid saared seotuks 20. sajandini.

Laudad Suur-Pakril Skit talus. Foto: G. Ränk 1940.a

Pakri saarte ajalugu läbib visa võitlus oma õiguste eest. Kui enam muu Padise härraste ülekohtu vastu ei aidanud, otsiti õigust Rootsi kuninga, hilisemal ajal aga Vene tsaari juurest. 1555. aastal käisid Suur-Pakri talupojad kaebamas Gustav Vasa juures, oma nõudmistega käidi Stockholmis ka kuninganna Kristina ja kuningas Karl XI ajal. Suureks võiduks vene ajal suurenenud mõisa surve vastu oli Justiitskolleegiumi otsus aastast 1770, millega kinnitati, et Thomas von Ramm ei või Suur-Pakri talupoegi kohelda pärisorjadena. Erinevalt eelkäijatest mäletati Pakril viimaseid Ramme rahvasõbralike ja leebete härrastena.

Elu saartel kulges üpriski suletud ringis. Mõisaga puututi kokku saagikoristuse ajal teotööl ning kui härra oma kaaskonnaga saartele makse sisse nõudma tuli (herrhålde). Sisemise elukorralduse küsimusi otsustati Pakril ühistel nõupidamistel, asjaajamisel esindas saarerahvast saarevanem (varem kubjas, rts. ålderman, länsman). ”Suur maailm” murdis sisse Vene ajal seoses sõjasadama ehitamise ja Paldiski linna rajamisega.

Sajanditega kujunes saartel välja rikkalike traditsioonidega rahvakultuur ning oma keelemurre, mis Suur- ja Väike-Pakril oli mõnevõrra erinev.
Esimese iseseisvise ajal moodustasid saared omaette Pakri valla. Viies külas elas 1934. aastal 354 inimest ning paiknes 119 talu. Kummalgi saarel oli oma kool, kirik ja kalmistu, tegutses koduloomuuseum. Eestlased pole seal kunagi elanud.

Tsaariaegne postkaart: Väike-Pakri kirik